Puurkaev annab eramajale muretu veevarustuse

Riigi Tugiteenuste Keskuse ja EASi kaudu juba viis-kuus aastat jagatud hajaasustuse programmi toetuste eesmärk on tagada maakohtades elavatele peredele head elutingimused. Sellega soovitakse aidata kaasa elanike püsimisele piirkondades, mis paiknevad keskustest eemal. Programmi raames antakse majapidamistele toetust joogivee kättesaadavuse tagamiseks ning heitvee kanaliseerimissüsteemi, aasta ringi ligipääsetava tee ja autonoomse elektrisüsteemi rajamiseks. Viimast tingimusel, et majapidamine ei ole liitunud üldise elektrivõrguga. Maksimaalne toetus on 6500 eurot, kusjuures rahastatakse kuni 73% projekti maksumusest, kolmandik sellest jääb taotleja enda kanda.

Salvkaevud jäid sel suvel kuivaks

Maaelamute veevärki uuendama hakates tuleb hüdroloogi nõuannete põhjal kõigepealt otsustada, kas tasub rajada salv- või puurkaev. Tõsi küll, pinnavee olemasolust ja tasemest oluliselt sõltuvaid salvkaevusid ehitatakse järjest vähem. Ent hüdroloogide sõnul võib see otstarbekaks osutuda kusagil kuppelmaastikul, näiteks Otepää kandis, kus puurkaev tuleks teha väga sügav – 150 meetrit ja rohkem –, mistõttu see läheks ebamõistlikult kulukaks.

Nagu öeldud, oleneb vee olemasolu ja kvaliteet viie kuni kümne meetri sügavuses salvkaevus suuresti pinnaveest ja selle tase omakorda sademetest. Spetsialistid teavad rääkida, et tänavusel kuumal ja kuival suvel kippusid salvkaevud kuivaks jääma.

Puurkaevu veetase sademete hulgast ei olene ja kõigub vähem. Üle paarikümne meetri sügavusest puurkaevust vesi üldjuhul ei kao, küll aga tuleb kaev vähemalt iga kümmekonna aasta tagant survepesuga läbi pesta, et kogunenud settest vabaneda.

OÜ Balti Puurkaev tegevjuht Harald Raid märgib, et sel suvel helistasid neile salvkaevude omanikud, kes tahtsid, et neile sügavam puurkaev tehtaks. Vett ei olnud salvkaevus enam üldse või oli see ebameeldiva lõhnaga ja sogane, seega kasutuskõlbmatu.

Raidi sõnul on puurkaevu küll kallim rajada kui salvkaevu, kuid see-eest võib selle omanik aastakümneid üsna muretult vett tarbida. Ainus mure on kaev regulaarselt läbi pesta.

Puurimine on spetsialistide pärusmaa

Puurkaevu ehitamine ja sealt vee majja toomine ei ole valdkond, kus igaüks võiks olla spetsialist ja ise tasapisi nokitseda.

Puurkaevu rajamine, tehtagu seda toetusega või ilma, on aktuaalne hajaasustuses paiknevate üksikute majapidamiste puhul. Arendusprojektides tagatakse veevarustus üldiselt kogu projekti jaoks ühise puurkaevuga või liidetakse majad hoopis keskse veevärgiga. Ent puurkaevu ehitamist, sellega kaasnevaid kulusid ja toetuse taotlemist saab jaotada näiteks kahe-kolme naabri vahel. Sellisel juhul taandub kõik inimeste omavahelistele kokkulepetele.

Puurkaevu rajamine koosneb laias laastus neljast etapist: projekteerimine, puurimine, trassiehitus ja muud kaasnevad ehitustööd. Puurkaeve rajavad ettevõtted teevad üldiselt kõike, mis selles protsessis sisaldub – alates asukoha valikust, projekteerimisest, kooskõlastuste ja lubade vormistamisest kuni puurimise, ehitamise ja võrgu majani toomiseni. Seadus näeb ette, et kõigi nelja etapi tööde jaoks peavad ettevõttel olema litsentsid. Igaüks, kes vaid soovib, puurkaevu ehitada ei saa ega tohi.

“Puurkaevu ehitamine ja sealt vee majja toomine ei ole selline valdkond, kus igaüks võiks olla spetsialist ja ise tasapisi nokitseda. Sellepärast teevad puurkaevufirmad kogu töö ära: puurivad kaevu, paigaldavad sellesse pumba ja ühendavad torustiku majaga,” selgitab Harald Raid. “Majas sees võib igaüks juba ise nokitseda. Sellega, mis ruumidesse vett tahetakse viia, kuhu ja kui palju segisteid soovitakse panna jms, puurkaevu ehitaja enam ei tegele.”

Põhjavett otsides pole oksast abi

Raid ütleb, et tavaliselt tellitakse puurkaevu rajades ka veevarustussüsteem koos hüdrofoori juurde paigaldatava rauaerastusfiltriga ja paikne kanalisatsioon septikväljaku või kogumiskaevu kujul. Nii ongi mõistlik talitada, sest kõik need tööd kuuluvad toetuse alla. Samuti tuleb ehituse eelarve soodsam, kui seda tehakse kompleksselt, mitte nii, et iga etappi ehitab eri tegija.

Puurkaevu rajamiseks kulub tavaoludes paar-kolm kuud, siis peaks tellijal vesi majas olema. Kõik algab hinnapakkumisest. Kui see sobib, saadetakse omavalitsusele asukohataotlus, mille menetlustähtaeg on kümme päeva. Asukoha valib hüdrogeoloog, kasutades selleks geoloogilisi kaarte. Harald Raid kinnitab, et need on tänapäeval üsna täpsed ja usaldusväärsed. Oksaga veesoonte otsimine võib aidata salvkaevu rajamiseks pinnavett leida, sügavate puurkaevude puhul oksast suuremat abi ei ole, nendib Raid.

“Kaartide järgi on meile üldiselt ette teada, mis seal all on. Näiteks mereranniku lähistel Läänemaal ja saartel tuleb arvestada põhjavee ­mõningase soolsusega,” selgitab ta. “Tapa lähikonnas jällegi on omaaegse suure reostamise tõttu põhjavesi mõnes kohas rikutud ja seal on problemaatiline puhast vett kätte saada.”

Teinekord juhtub, et kinnistule ei saagi puurkaevu rajada. Seda ei takista mingid piirangud, vaid eeskätt tõsiasi, et soovitud kohas ei tule maa seest põhjavett. Kõige sagedamini põrgatakse sellele probleemile Ida-Virumaal, näiteks Lüganuse kandis, kus on nn maetud orud, mis on pinnast täis ja veest tühjad. Puurkaevu ei saa rajada ka kohtadesse, kus maa on põlevkivi kaevandades alt tühjaks uuristatud.

Üldiselt püütakse puurkaev rajada elamust kümne või veidi enama meetri kaugusele, et torustik tuleks võimalikult lühike ja seda oleks soodsam ehitada. Nimelt kehtestatakse puurkaevule kümne meetri raadiuses sanitaarkaitsetsoon, kuhu ei või midagi ehitada. Kindlasti ei tohi puurkaevu lähedale paigaldada kuivkäimlat ja soovitatav pole seal pidada ka püsivat kasvuhoonet. Lihtsalt peenramaa rajamisele takistusi ei tehta. Ent septikväljakust peab puurkaev olema vähemalt 60 meetri kaugusel.

Projekt ja load nagu iga ehituse puhul

Raid selgitab, et asukohaloa andmisest keeldumise põhjus võib olla näiteks liiga väike krunt ning mingite trasside ja teede lähedus, samuti see, kui piir haja- ja tiheasustuse vahel kipub hägustuma. Teinekord antakse luba mitme maja peale soovitusega teha puurkaev ühistu korras. Ühest puurkaevust võib teha palju harutrasse. Piisab ühest hüdrofoorist, et neis kõigis vajalikku survet hoida.

Mis saab siis, kui auk puuritakse valmis, aga sinna ei tulegi vett?

“Seda tuleb ka ette, harva küll, aga siiski. See on ettevõtja risk ja tellija seda kinni maksma ei pea. Me peame selle riski võtma ja kui tõepoolest vett kaevu ei tule, peame augu oma kulu ja kirjadega kinni tamponeerima,” kinnitab Raid. “Tuleviku huvides on niimoodi talitada lihtsam. Pole mõtet protsessida, sest klient pole ju vett saanud.”

Kui asukoht paigas, tehakse puurkaevule projekt, mille alusel omavalitsus annab ehitusloa. Ehitamine käib ehitusregistri kaudu nagu iga teisegi rajatise puhul, omavalitsus kaasab protsessi ka keskkonnaameti, järelevalvet võib teha omanik ise. Pärast puurimist võetakse kaevust veeproovid, saadetakse laborisse ja kui sealt tulemused käes, kantakse need koos nn puurimispassi andmetega keskkonnaregistrisse. Selle alusel saab omakorda kaevule kasutusluba taotleda.

Teises etapis pannakse kaevu pump, tuuakse veetoru majani, paigaldatakse hüdrofoor ja muu vajalik.

Puurkaevust tulev vesi on seda puhtam, mida rohkem seda kasutatakse. Vesi ei tohiks kaevus pikalt seisma jääda, sest siis võib see muutuda häguseks ja hakata ebameeldivalt lõhnama.

Raid kinnitab, et puurkaevu rajamise hinna määrab ennekõike selle sügavus. Väga üldiselt võttes läheb meeter koos projekteerimise ja muu ettevalmistusega maksma 80 eurot, milles sisaldub käibemaks.

Allikas: Maakodu.ee https://digileht.maakodu.delfi.ee/kodu/tehnika-puurkaev-annab-eramajale-muretu-veevarustuse?id=83594025